Need on tegelikult õige väikesed asjad, mis silma hakkavad, ja õige lihtsad mõtted, mis pähe, aga kuna olen detsembris eemal kõigist peale võhivõõraste ja Eva, siis need mõtted tõusevad märgatavamalt esile kui muidu igapäevamelus.
Mõni tänavanurk edasi on keegi jäädvustanud seinale väga korraliku õlut joova Sherlocki.
Pooled vastutulevatest inimestest on moslemid, juudid või mõne muu kultuuri kandjad (ma loendasin).
Metroos minu vastas istuv tüdruk võtab peale lühikest mõtlemist kotist küünelaki ning käib kiirelt oma vana kulunud värvi üle.
Cable Streeti boheemlaste ja kunstnike stuudiote inetus ühispeldikus on keegi markeriga uksele visandanud Boccioni 'Unique Forms of Continuity in Space', mille üle häda tehes mediteerida.
Umberto Boccioni Unique Forms of Continuity in Space (1913) allikas
Canary Wharf'i klaasjate tornmajade tänavatel lehvib raha ja äri lõhn. See poiss, kes ketside välkudes rattal mööda tuhiseb, kuulub minu seisusesse (või no natuke kõrgemasse) ja töötab tõenäoliselt ühes ümberkaudetest restoranidest teenindajana. Ustel kontrollivad jõulised turvatöötajad kiipkaarte ja kutseid. Ettevõtjad, administratiivtöötajad, teenindus-, turva- ja koristusmeeskond - suurpankade, tehnoloogiakompaniide, ülemaailmsete korporatsioonide pesa. Firmad, kes siinsetes restoranides jõululõunaid teevad, jätavad paari tunni möödudes teenindajale 200-euroseid tippe.
Canary Wharf'i kõikide asutuste mänedžerid on juba kriisinõustamise saanud, kui sealsel alal peaks terrorirünnak toimuma. Neid on teavitatud, et tõenäoliselt on see ainult aja küsimus.
õhtune Canary Wharf allikas
ümbritsev luksuskorterite sõõr allikas
Linnak on ehitatud otse endiste dokkide keskele, kus vanasti põlvkond põlvkonna järel sadamatöölisi üles kasvas. Cable Street asub luksuskorterite taguses sõõris, mis veel on täis immigrante ja rändureid, kellest paljud rikkamas osas tööl käivad - koristajate, lapsehoidjate, kokkade, kohvikutöötajate, poemüüjatena. Läbi selle kõige jalutada - üle kanalite, läbi parkide, mööda elumajadest ja autoteedest - meenutab kummalist versiooni inglise Veneetsiast. Hallikaspunane tellis jätab omamoodi tunde.
East Indian Docks 19. saj algul. Nüüd on selle koha peal Nelgi, Muskaadi, Koriandri, Pune, Rosmariini ja Safrani tänavad allikas
Ühe suure kesklinna ärimaja all istuv sõbralik majavalvur kannab imelist jõulukampsunit.
Silmaarst näeb välja minust 10 aastat noorem, pisike, sileda nahaga, ja informeerib mind kõikidest protseduuridest väga hoolikalt ja viisakalt.
Tööametis töötavad kümned ja kümned kirevad inimesed. Kõge toretsevamad on kolm aafrika ametnikku, kellel seljas fantastilised suuremustrilised poolametlikud riided. Vahin peaaegu häbematult.
Personaliagentuur, kuhu intervjuuks sisse astun, on hoopis selline armas ja kodune noortestuudio. Jah, ma tahan tulla teile muuseumidesse ja galeriidesse valvuriks. Mul on jalas teksad ja kirsad ja nad võtavad mu ikka.
Ärilinnak, kuhu jalutades satun, on täis meeste ülikondade ja aksessuaaride poode. Siidlipsud on sätitud kunstipärastesse sõlmedesse, kümnetes eri toonides sokid on vormitud ilusateks mehisteks jalalabadeks. Ühe hommikuülikondade kaupluse vaateaken lööb mind täiesti pahviks.
Jalgratastel on läbi teatud piirkondade oma 'kiirtee'. Hoidku selle eest, kui sellele satud!
Ülikoolikampusesse sisenen valest küljest ning olen keset ajaloolistest akadeemilistest osakondadest ümbritsetud ehitusplatsi ning pettunud. Meie ülikool pidi ju ilus olema?
Liigun Lawrence'i maja ja tantsuosakonda taga ajades läbi terve küla, kuni lõpuks leian müüris ava ning sisenen oma tegelikku tulevasse keskkonda.
Porise teeraja äärtes lookleb tumeroheline luuderohi mööda võimsaid raagus puid nagu seelikuna üles. Kõnnin mõned minutid - põõsaste vahelt läbi, puhkavate luikedega tiigisilmast mööda, vanale peahoonele avanevast künkavaatest edasi, ümber nurga - ning selle aja jooksul toimetab rohus 5 ülesöönud hallikaspunast oravat.
Hiljem ringkäigul näen stuudioid, musta kasti, kohvikuid ja kontoreid. Jälle uus kodu.
Olen käinud kõrvaltänava luksuslikus juugendstiilis peomajas nüüd kolmel õhtul tööl. Bulgaaria peole järgnes vene 80ndate-90ndate disko ning siis ühe firma Gatsby stiilis erapidu. Baariteenindus on ehk kõige asjalikum, sest siis on pidevalt tegevust - niisama inimeste kõrval ootamine kuniks mind läheb vaja pole piisavalt haarav.
Järgmisel nädalal valvan Seaworld akvaariume. Olgu mu jõulunädal siis sinine.
Olgu te jõulunädal valge.
No comments:
Post a Comment