Algus

24.06.2015

Kell 14:43 Korsika aja järgi

Kämpingus nimega Chez Bartho, Corte linna tsitadelli edelanurga all, üle jõe. Korsika saarel, Vahemeres. See viimane on fakt, millega siiamaani harjunud pole...

Jõuame Korsika keskele kolmandal päeval. Kiirelt ja natuke omavahel tigetsedes. Olen olnud murelik, et pole saanud vajalike kontaktide loomisega tegeleda, ja vististi selle tõttu Kati süüdistab mind negatiivsuses, ning on sellest väga häiritud.

Esimene päev, 22.06.2015 – hommikul käime Nice’is oma viimased toimetused, sööme mu India kursaõe Ipshitaga viimase salati nende ilusas pisikeses stuudiokorteris. Mul on eelmise õhtu kohviliköörist, viskist, veinist ja õllest kerge pohmell. Juba hommikul ütlesime hüvasti tööle kiirustavale Ipshi abikaasale Sreeharile, kes on rõõmus ja lustlik noor kosmopoliit. Ta on insener nagu kõik mu viimase aja suured avastused. Ipshita saadab meid praamile, viimase otsa kiirustame asjatult joostes – praam lahkub palju hiljem, ammu pärast kahte, peal autodega pered, vanad paarid, mõned mootorratturipoisid ja mõned seljakotitajad. Üks vanamees küsib – kas lähete GR20 peale? Ei, see oleks meile liiga raske...

Calvisse jõuame umbes kell 8 õhtul, väike vanalinnake tundub kodune ja elu täis, aga püüame kähku kuidagi välja hääletada. Kahjuks puudub meil Couchsurfinguga leitud sihtkoha – Clos Culombu kohta piisav informatsioon – teame, et see on Lumio tee poole ja kohanime ennast – aga keegi teine ei näi teadvat. Meid peale haaranud mehed peavad seda Columbuse hotelli nimeks, seejärel meie tekitatud segaduses armsa sõbraliku motikapoisi käest küsides saame teada, et see on kuulus vein (Madlike, sellest oleks pidanud piisama – veinid on ju istandusega seotud ja järelikult meie eesmärk samuti). Aga siis ikkagi tuleb majaperemees meile järele, palja ülakeha välkudes ja heinapebred pickupautost välja kukkumas. 

Clos Culombo viinamarjaistandus on enne Lumiot mägedesse keerata (kõigume osavalt ja hirmunult oma maastikuautoga) – üks naaber tegeleb veinidega, teine juustudega, ja meie peremees on kõige tagumine, tsitrusviljade kasvataja – AGRUMES. Maja on kivimüüridega ümbritsetud, terassidele tõstetud väikeste kuivade aiaosadega, viljapuud siin, köögiviljad seal, telgid ja maja kolmandas-neljandas. Paar kana, kukk, sellist sorti part, mida pole kunagi näinud (kalkuni ja hane vahepealne) – emane haub just mune välja ja isane tervitab meid nagu lõõtsutav koer, kergelt ähvardavalt. Kaugemal mäeserval söövad kaks vana poni, suur sõbralik jooksulemb bokser (nimega Kaheksateist – Dix-huit) suudleb meile tervitusi kõikjale ja peab end puhtsüdamlikult sülekoeraks. 

David on päikesest põlenud ja sitke, suurte siniste silmade ja pruunide lokkidega Frodo, tema naine Olivia on naiselik, blond, kergelt väsinud – kas külalistest või kuumadest päevadest? 7-8-aastane pikkade blondide juustega haldjalik Danaé tutvustab end meile arglikult hiljem, pisikesest pöörasest Ulysses’ist näeme hetketi ainult välkuvat selga koos mahavajuvate pidžaamapükstega. Majas on veel peresõber Benjamin, keda naljatlevalt oma peas sulaseks nimetan – ta oli Pariisist baarmenitöö pealt tulnud, kõhn, tundliku välimusega vabahing, vastikult ilusaid tätoveeringuid täis. Tema lihtne laudadest kokku klopsitud elamine on kaugeimas aianurgas peidus ja romantiline on mõelda, et ta ise on ka siin saare peal peidus.

David pistab meile veiniklaasid pihku ning kaome aeda vaatama – aprikoosipuu, eemal apelsinid, mandariinid ja klementiinid, ülemisel terrassil veel sidrunid. Klementiinid olevat originaalid, Clement'i nimelise mehe aretatud, Alžeeriast, ja muuseum tahab nende puudest istikuid võtta, et sorti säilitada.
Köögiviljaaias kasvavad kadedusttekitavalt lopsakad tomatid – ahh, õige, tõepoolest, siin on ju nii soe, et kõik saab lihtsalt õues olla... Aga reas – tomatid, herned, maasikad, salatid, suvikõrvitsad, mõned võõramad rohelised, ümbritsetud segamini kasvavate õite reaga, kust tunnen ära lillad, purpursed ja sinised rukkililled, tilli (anise), midagi lina-laadset, ja mis on nii vabameelselt suvaline, et mu ema maksaks selle eest palju raha.

Kauguses – 15, 20 km? paistab Calvi laht ja linn. Päike on loojunud üllatavalt kiirelt, peaaegu märkamatult.

Koer pakub end sügamiseks nii kuidas saab, laud saab ka kaetud ning semolina, kastmes küpsetatud endive ja terve grillkana ilma pikema jututa söödud. Juttudeks saavad – keeled, kohad, Prantsusmaa, kombed, naabrid, olemised. David on aasta aega couchsurfinguga Jaapanis rännanud.

Pere on saabunud Lõuna-Prantsusmaalt aasta tagasi ning saanud sooja vastuvõtu – nad räägivad, et neil ei ole kunagi olnud nii aktiivset seltsielu kui Korsikal keset mäekülje rohelust ja üksindust elades. Naabertalud on linnapeade omad (Calvi ja Lumio), ja Ben täpsustab, et alati leidub padunatsionaliste, kes kunagi võõrastega ei lepi. Kuuleme jälle üle, et suurim vaen on Aafrika sisserännanute ja araablaste vastu: avalikult, suurelt.

Nüüd lihtsalt istume ja kuulame konni. Olivia läheb taskulambiga tiigikese juurde piiluma ja kutsub meid, tulge vaadake! Vastu vaatab kuulus kolmevarbaline rohekonn reinette, ja Olivia räägib, et just eile oli ta näinu ühte aknaklaasile kleepununa. Mingisugune fantastiline kohalolu avaldub neis üsna lihtsates kommentaarides, mis nad kõik oma eluolu kohta teevad. Oleksin võibolla pisut kade, aga milleks, kui üheks õhtuks saan ise ka sellest osa..

Tantsust nad ei tea midagi. Korsika olevat lauluriik.

Ööbime suures telgis, mõlemal oma tuba, ja veehoidla konnad lõõritavad täiest kõrist hommikuni meile unelaulu.