Pakkisime oma asjad ümber ja läksime matkale - minu jaoks nüüd siis teisele onnituurile, teiste jaoks esimesele. Nii et peale pikka bussisõitu jalutasid nad läbi metsatukkade, toit kilekottidega käeotsas rippumas - itsitasin vaikselt. Minul oli seljakott Eestist toodud matka- ja muud toitu pilgeni täis ning kodused tööd tagataskus.
Jootsin neile kama, mille peale keegi ei hakanud nutma. Sihtkohaks olime valinud Heinfjordstua, siinse tudengirühmituse suurima, vist 25 magamiskohaga? Ja saunaga. Aga läksime nädala sees ning ruumikas metsamaja, pööningumagalaga, suure elu- ja söögitoaga, järve ja paadikuuriga oli üleni meie kuue päralt.
Tegin kööki tule ja läksin saunaga tutvuma, teised hakkasid puid raiuma. Kui mõne aja pärast saunaaknalt neid piilusin, maadlesid nad parasjagu suuri puupalke suhteliselt katkisele puuraidumisalusele. Kui pisut hiljem uuesti vaatasin, olid nad leidnud lahenduse - kahel pool palgiotstel rippusid inimkehad, mis seda paigal hoidsid, keskel lasti kahekäesael hea käia. Veel mõnda aega edasi võis õuel näha inimesi palgijuppide kallal end välja elamas - kes kirvega, kes väikse saega, kurjalt pureti palgijuppide kallal, jäeti nad mõneks ajaks rahule, siis rünnati taas. Hiljem kuulsin, et nad olid kahekäesae suht alguses pooleks saaginud ja ülejäänud terad olid puruks, seetõttu oli edasine palju vaevalisem kui oleks pidanud. Veel pimeduse saabudeski võis väljast kuulda kolkimist ja kaklemist.
Grillisime vorste ning kuulasime tuult, poisid mängisid muusikat. B oli kohati heas tujus, aga valdavalt tasane. Ta oli nüüd kuu aega eemal ja leinas olnud.
Järgmisel päeval kõndisime järvepervel, kuni jalad olid üleni märjad ning meel oli üleni vait.
Seejärel tirisime, tõmbasime, libistasime ja õiendasime, kuniks suutsime paadikuurist ühe aluse vette saada, ning püüdsime järvele sõita, et ninad päikses pisut hulpida ja õppida - ent tuul puhus meid kogu aeg kaldasse tagasi ja me ei suutnud kuidagi paigal püsida. Andsime alla, tegime sauna tule ning õppisime vaikselt kogu ülejäänud pärastlõuna, kes Unesco nominatsioone, kes Norra keelt. Brasiilia magas enamuse ajast ja põdes wifi puudumist.
Koiade point on, et neis pole ei elektrit ega vett.
Siis oli saun eesti moodi tulikuum, ja teised ei mõistnud selle kasulikkust enne, kui me neid järve ei olnud meelitanud. Lõpuks oli palju esimesi kordi meie retkel.
A polnud kunagi näinud, kuidas pakikartuliputru tehakse.
Ta ei olnud ka mitte kunagi kaerahelbeputru söönud (ainult maisiputru polentat).
Mitte keegi peale B ei olnud kunagi rabarberit näinud ega sellest kuulnud. B oli üldse külma kõhuga, läks järvevette täiesti rahuliku näoga ning kannatas kõiki "reisiraskusi" virisemata.
A ja Printsess polnud kunagi saunast otse järve läinud sellistel temperatuuridel - 4 kraadi ehk? A karjus nagu viidaks teda tapale, kui ainult pahkluudeni sisse oli astunud. Lõpuks neljandal katsel suutis ta ka maha kükitada ning rindadele ja kõhule pisut vett paisata.
Viimase asjana söötsin neile sprotte ja isegi Brasiilia julges seda maitsta. Ülejäänud osa reisist toitus ta vististi küll ainult Nutellast.
Aga muud ei olnudki. Oli õhtu täis saunajutte, kuuma ja külma, oli vorstipidu ja pikk uni, oli järgmise päeva koristused ja viimased õppimised, oli palju teejoomist (erinevalt tavalistest inimestest ei olnud meil tervel reisil mitte ühtegi pudelit õlut kaasas, sellised vanurid oleme), olid lõpmatud söögipausid, külm tuul, soe päike ja inimesed, kellega oli hea. Kolmandal õhtul jõudsime väsinud ja unistena tagasi oma koledasse kallisse ühikakülla, ning sain teada, et pean samal tunnil juba Jazzfestil oma vabatahtlikukohuseid alustama.
Tegin end kiirkorras tsivilisatsiooni jaoks kõlblikuks ning lippasin linna. Fieldfare õrna blondi lauljatari samethääl ainult kinnitas ilusate päevade jätku.
No comments:
Post a Comment