Käisin kohaliku noore kaasaegse tantsu kompanii katsetel, nad uskusid mu hoolikalt roosakamaks toonitud põsesarnu ja võtsid mu vastu. Kuigi out of comfort zone, sest olen võõras keelekeskkonnas ja mõnes mõttes tagasi alguses, on siiski raske väljendada seda alatist kojujõudmise tunnet, mis stuudiopõrandale laskudes tuleb. Täielik veendumus ja kohalolu - on aeg jälle teha seda, kes ma olen.
Esimene kiire ülesastumine tuleb paari nädala pärast Norra suurimal tudengifestivalil, mida külastab teiste hulgas ka Dalai Laama.
Keeletunnid algasid ka lõpuks ja suhteliselt laviinina - kuus tundi nädalas inclass või keeltelaboris pluss kodused harjutused. Ma olen nii nälginud uuesti keelt õppima, et pingutan esialgu veel hoolega. Aga keelte kuulamine läks lihtsamaks kuskilt sealtmaalt, kui N mind sundis endale prantsuse keeles tekste ette lugema. Kõik läks lihtsamaks, kui avastasin, et asjade vastu peab kõigest piisavalt huvi tundma. Igatahes tantsutrennides ei pea mulle eriti midagi tõlkima.
Oma koolitööd on palju, ja motivatsiooni jätkub sellest ainult osale. Nii et selle koha pealt on praegu ilm pilvisem. Lisaks olen sel nädalal suurel Barokkfestil vabatahtlikuks ning kogu aeg nii väsinud... Täna lõpuks saan ise kontserdil olla ka - ent peaasjalikult ootan reedet ja ansamblit Kapsberger, kus mängib mu viimase viie aasta lemmik Rolf Lislevand ning - üllatus, üllatus - särav ja andekas Anna-Liisa. Nii et Kapsbergeris kõlab täiesti ametlikult eesti kannel! Ootan nii suure rõõmuga neid kõlasid enda ümber helisema, Anna-Liisa pikad heledad kahlud kandlekeeltele kukkumas ja naeratus silmis helkimas..
Trondheim ise on hetkel märg, kaelamurdvalt libe, porine, nohune, unine, näljane, pimedavõitu ja kergelt kõle, aga tundub tagasijõudmisest alates kuidagi palju rohkem kodu olevat kui varem.
No comments:
Post a Comment