Mägi

Olin end sel nädalavahetusel lausa kolmeks tööpäevaks mägedesse tööle määranud, ei teagi, miks. Võibolla eeloleva pikema pausi tõttu - lähen sinna tagasi alles millalgi jaanuaris.

  

Jäin reedel vajalikust bussist maha ja ei saanud hääldamatu nimega autojuhiga õigeaegselt kontakti, nii et võtsin hoopis rahuliku laia trammi linnalähedasse külakesse Lian ja kõndisin sealt mõned miilid mööda lumist metsarada loojuva päikesega võidu. Kui siis kõvasti hilinenult tudengimajja jõudsin, tervitas mind vaikus. Kedagi polnud veel kohal, ainult vana puumaja nagises ja rääkis - võimalik, et hiirte ja tuule keeles.

Pärast eelmise nädala baarimälestust töötasin hea meelega esimest korda üleni köögis, ladusin sinke liudadele ja toimetasin südamerahuga nõudepesuruumis. Maja erapeoks üürinud med tudengite ühendus joovastus, tantsis, saunatas ja trallitas, sel ajal kui meie söögitoas koolitöösid kirjutasime ja siis tagaruume koristama hakkasime. Noor sinikrae tegi kell üks öösel piparkoogitainast, aitasin tal suhkrut karamelliseerida ja nautisin kõiki lõhnu.
Ma ei ole seal vist kunagi ühe päeva jooksul nii palju toimetanud, ja poole kolme paiku öösel lõpetades ronisin rõõmuga voodisse lugema. 

Aga siis tuli boss (young master, nagu teda naljatamisi kutsun - talle tundub see meeldivat) ja ütles, et nüüd hakkab õllemaitsmine, ja siis oli varahommikune saunapimeduse nauding, ja korraga oligi kell 6 hommikul nagu tavaliselt seal üleval.

Järgmisel päeval oli maja rahvast täis. Kohal olid ka 5 mu otsest ülevaatajat, koha noor juhataja ja kokk - mistap keegi ei teadnud, kes kelle jaoks töötab, nii et tegime kõike läbisegi nii palju kui suutsime. Igal pool meisterdati küpsiseid, piparkoogimaju, kuusepärgi ja jõulukaarte, kellegi isa pani kuuske üles. Saatsin kohale tulnud sõbrad juba enne jõuluõhtusööki sauna, töötasin natuke baaris, natuke köögis, natuke õues, ja sõin hajameelselt 'teenijatelauas' - kohal olid mitmed silmarõõmud ja see pani igasugu veidraid mõtteid mõlgutama. Juhataja heitis ühe pilgu mu suunas ja lubas järgmisel päeval mu jääauku viia, rootslasest ülevaataja ütles terve öö inetuid solvanguid ja ropendas niisama, sinikrae oli rõõmus ja suhtles kõigiga vabalt ning mu sõbrad tantsisid peasaalis tunde, nii et šokeeritud norrakatel ei jäänud muud üle kui pooltusastena seinte ääres pealt vaadata. M oli halvas tujus ning läks vara magama.

Saime aeglaselt ka tünnisauna kuumaks... Ja korraga oli taas kell 6 hommikul ning täismaja tõttu arvasin kõige soojemaks kohaks söögitoa sohvad ning vajusin rõõmuga.

Kaks tundi hiljem algasid hommikused toimetused. Tegutsesime pea neli tundi, samal ajal kui keegi külalistest klaveril ennastunustavalt ragtime'i ja romantikat mängis, ja hiilisime siis taharuumidesse pikutama (mingil hetkel läksid varasemad magajad uisutama), ent ei leidnud und - M tuli ja töö kutsus - läksime baari varusid täiendama.

Ta oli sel päeval minu suhtes nii teistsugune, mitte tavapäraselt kiuslik ja ründav, aga ikka väsinud - ja ründas vist teisi seda enam. Igatahes täitsid päeva tobedad tööliste intriigid, mõni uksepaugutus ja mõni tõsisem sõna juhatuse poolt siia ja sinna, süüdistati eelistamises ja öeldi halvasti. Teismeliste mängud - ta vanem vend on koha juhataja ja mõlemale meeldib igati oma võimu rakendada, mis mind tavaliselt väga ei häiri, sest see ei sega töö tegemist. Aga meil pidi olema selle aasta viimane koosolemine, tegelikult pidu töötajatele endile, ja seetõttu olid ehk kõik tundlikumad, ja mine tea - kukemad? Õhtuks oli imelises jõululauas ilmselge meeste ülekaal, mu joogiklaasid muudkui täitusid, ilma et selleks lillegi oleksin pidanud liigutama, ja korraks olin lausa paanikas.

Nad kipuvad unustama, et olen päris ametlikult koha üks vanimaid hingi.

Aga kõik kulges rahulikult ja kaunilt. Jälle oli saun ja lõputu tünnis vettimine (kuigi seekord oli taevas pilves), inimesed rääkisid kes mõnusaid, kes rumalaid jutte ja kiusasid üksteist, mängiti kaardimänge ja masseeriti varbaid. Tundsin rõõmu enda ümber tekkivatest inimkuhjadest ning olesklesin mõnuga, kuni hommik oli taas peaaegu käes ja peitusin oma unedesse, kus nägin kõiki päeva jooksul kogutud pilke läbisegi.

Ondrej Hujńàk'i pilt

Töötajate seltskond on rahvusvaheline ja enamik lahkub nüüd detsembri algul. Jaanuaris on uued näod ja silmad. 

Mulle ei meeldi minekud.