Koolitöö koha pealt mainiks lihtsalt, et prantsuse grupi tööde teemad ja pealkirjad (igal enda valida) tundusid olevat stiilis 'Selle ja tolle tantsunähtuse paradigma metafüüsika, astroloogia ja postkolonialismi vaatenurgast' ja norra grupi omad olid üsna 'Mulle meeldib see tants. Vaata seda tantsu' tüüpi. Keegi tarkpeast kursakaaslane lohutas, et oh ei, see on lihtsalt tavaline tantsuantropoloogia/etnokoreoloogia erinevus...
Aga nüüd olin linna kohal sinise mäepanoraami sees, saja-aastane puumaja oli täis malet, kaarte, lauamänge, klaverit, kitarri ja muud mängivaid ning elu nautivaid noori, kõrvalmaja külaliskorteris lõpetasid verised ja karvased viikingid oma võttepäeva ja pakkisid kaameraid ööseks peitu ning kollaste puseriti hammastega tätoveeringutega kaetud nilbe huumoriga iirlasest kokk keeras köögis pannkooke.
Kaevasime toasuurusest külmkapist välja šokolaadikreemi ja vaatasime akna taga askeldavaid külmunud viikingeid.
Töötasin koos inglise tüdrukuga baaris ja söögitoas ning esimest korda tulid ka ühika-sõbrad külla, haarasid mõned pannkoogid, tantsisid väikse tiiru salsat, maitsesid õlut (ohh, kui uhke olen meie õllevaliku üle!) ja istusid korraks all rõõmsaid inimesi täis puupüsti täis saunaski.
Olin nii rõõmus, et nad läbi tulid.
'Üleval' töötades magan alati maksimaalselt kolm tundi, sageli vähem - öösel baari sulgedes on vaja ju uuesti ja rahulikumalt sauna ja vahel tünnisauna nautida, ja siis on vaja leida üles kõik rumalad jutud ja naljad, ja siis on vaja mängida kuni päikesetõusuni 'who am i' mängu, kahelda kogu universumi eksistentsis, leida endale loodetavasti vaba voodi või diivan või nurk, tukkuda sellel magama jäämata, sajad kummalised mõtted aknapraegudest tuulena sisse ja pähe tuhisemas, ja ärgata pool tundi hiljem viikingite kohviotsingute peale ja minna vaadata, kuidas neile tätoveeringuid näkku kleebitakse (see on muidugi ainult kahe viimase nädalalõpu lõbu) või kuidas sinipanoraami sünnib roosa päike.
Ja kui üks hing on veel maja peale ärganud, siis panna üles hommikusöök ja keeta esimesed kohviliitrid ja koristada kähku kõik eluruumid, sest siis on see tehtud, ja kui unised inimesed hakkavad söögiruumi lohisema, lamaskleda kaugemal diivaninurgas ja päevitada endale nina peale Norrat.
Täna hommikul tõusist tünnisaunast ikka veel auru ja keegi nautis seal pühapäevast värskendust.
Mu 19-aastane boss (jep, selline elu), kes on üks mõistlikumaid bosse, kes mul kunagi on olnud, tegi mulle ülesandeks tünn tühjaks lasta, nii et paar tundi hiljem leidsin ennast 4-kraadises kagutuules lahtiriietumas ja samuti miljoni-dollari vanni võtmas (loomulikult on kork ilusasti tünni põhjas). Kui see mind nüüd terveks ei ehmata/karasta, siis ma ei tea, mis seda teeb.
Hiljem loeti nädalavahetuse kassa uuesti üle ja kuidagiviisi oli 1000 puudu, ja enamuse ajast olin mina seal töötanud. Puhtalt tänasest hommikust oli 110 puudu - ja ma mäletasin numbri pealt absoluutselt iga münti, mis mu käest läbi läks. Kuidas sellised asjad üldse võimalikud saavad olla, kuidas tekivad mingid numbrianomaaliad, mis kellegi tekitatud ei ole? Kas Norra müntidel on lennuvõimed?
Ma olin nii endast väljas, ja mu teismeline ülevaataja nii täiuslikult professionaalne kogu asja juures, et kukkusin kassiahastusse, töinates tagakoridoris nagu viimane titt, nuusates taskurätti oma haavata saanud eneseuhkust ja peksa saanud ego. Ma olin olnud täiesti kindel, et teen oma tööd HÄSTI - ma tunnen meie valikut, oskan paari asja isegi soovitada, avan veine täiesti eduka soravusega, olen kassa kasutamises kiire ja efektiivne ja headel päevadel suudan oma jutuvadaga panna väga mitmed külastajad baarist väga mitmeid kordi läbi käima... ja siis selline asi.
Mõnus reality check - eneses pettuda, enda bossi alt vedada, aga peamiselt ikkagi kogeda seda halvavat süütundega segatud paanikat - kas nad võivad arvata, et lihtsalt võtsin selle raha? Kuhu see neetud raha kadus? Kuidas saan pärast sellist numbrit usalduse tagasi, kuidas saan iseennast vastutusvõimeliseks pidada? Jah, ma tean väga hästi, et nende päevakassa on väga sageli +-500 jäägiga, ja nagu M mind hiljem lohutas, it evens out in the end, it always does, aga kurat, 1000 on isegi siin riigis suur number, ja ma tean et leti taga olles oman ma täielikku ülevaadet, mis kassas toimub, ja ikkagi, ikkagi...
See võimatu 19-aastane vabandas hiljem, seletas, et ikka juhtub, rääkis võimalikust vigade reast, aga emotsionaalselt olin sellest veel rohkem löödud - mis tal vabandada? Kuidas saab tehniliselt tema vastutada? Miks pagana pärast ta nii m õ i s t e v ja nii t a s a k a a l u k a s ja nii a r v e s t a v peab olema? Lase mul nüüd ometi enesehaletsuse põhjatutesse sügavustesse vajuda...
Sellised õppetunnid seekord.
Üks viikingite näitlejatest aga rääkis, et esietendavad oma teatriga peagi Stoppard'i 'Rosencrantz'i ja Guildenstern'i'. Ma olen korraga täiesti uutmoodi motiveeritud Norra keelest aru saama.
Igatsen oma iirlasi.
No comments:
Post a Comment