Kodud ja sõidud

Ma ei jõua ära oodata, mil saan näha seda pisikest, veetlevat, kodust tudengite külalistemaja talvisel suusahooajal, kui kõrvalolevad suusakeskused ja -mäed avatakse. Äkki tehakse siis ka suure saali kaminasse tuli, ja me saaksime teha kakaod, ja hüpata saunast otse lumme, ja tünnisauna vesi auraks veel udusemalt, ja igal pool oleks lumelaudurid ja niisama, liikuvad inimesed, ja mäed oleks pimedad ja taevas veel avaram kui praegu..
Mulle meeldib seal justnimelt "tööl" käia - niisama lõbutsema ma sinna ei satuks, kool ja muud tegemised ei lubaks, aga asjatada seal köögi, söögitoa, baari ja vannitubade vahel tööd teha ning hiljem päeva lõpus end soojade, rõõmsate inimestega lõdvaks lasta ei käi nii südametunnistusele - pigem vastupidi. Baaris töötades on ka võimalik kooliasju lugeda - kuigi sageli on letiäär vestluskaaslasi täis ja kirjatööd vajuvad naeruga sülle.

Olin Tate Modern'is esimest korda, olen oma Londonit alati sammhaaval võtnud. Kuna aega polnud üleliia palju, haarasin audiogiidi ning käisin vabalt - mööda vanu tuttavaid ja samas püüdsin silmata uusi lemmikuid. Head mõtted, aga oli ka kummaline avastada - minimalism on ikka palju rohkem minu jaoks kui abstraktne ekspressionism (kuigi Rothko ruum on majesteetlik ja eriti ühed värvid võtsid mu endale).

Mark Rothko - Seagram Murals (1958)

Ja arte povera on kindlasti rohkem minu meeltele kui konstruktivism. Ja miskipärast eelistan Neue Sachlichkeit'i sürrealismile.

Giuseppe Penone - 11 meter tree (1989)

Tegelikult oli Christian Schad'i Agosta ja Rascha nägemine tõeline taaskohtumine, soe ja rõõmustav. Võibolla ka seetõttu, et seal ruumis oli pink? Kui oled korra elus juba essee teinud - Saksa ekspressionismist, või varastest feministidest, või natsionalismist, või tantsupidudest - siis vist ei vaata enam kunagi neid teemasid muidu kui rõõmsa äratundmise ja põnevusega - Ma tean sinust midagi! Sa oled olnud mulle huvitav! Ma leidsin sinus seda ja seda...

Christian Schad - Agosta, the Pigeon-Chested Man, and Rascha, the Black Dove (1929)

Kolmapäeval jalutasin Kirde-Londonis, kus polnud varem käinud. Suure tõenäosusega ei suudaks ma õiget tänavat ka enam kunagi üles leida - Londoni, UK, Iiri tänavate unarusse jäetud viktoriaanlikud ridaelamute read on kaugelt liiga isikupäratud ja korduvad, et meelde jääda. Tolmustest mitmekorruselistest ühepere-elamutest täispakitud tudengikorterite ja nüüd suisa ühekambriliste peavarjudeni, need on alati liiga suured või liiga asju täis, et neid jaksata korras hoida, ning liiga külmad, et neis mitte hambaid plagistada. Nende taga-aedade taskud on salapäraselt suletud, sageli sööti ja lagedaks jäetud, aga vahel tõelised džunglid. Nende esised on prügikotte ja ümber lükatud katkiseid mänguasju täis. Nende kaminad pole enam kasutamiseks mõeldud ja põrandad on jäised.

Pisike Waterlow park ja suur, maalähedane Hampstead Heath võtsid mu sõnatuks. Õigemini ujusid silme ette piknikud ja kleidid ja ampiir ja biskviidid, tee ja koerad (koerad olid päris ja neid oli sadu), hobused ja pardid (pardid olid ka päris), kõrged saapad (päris) ja kastemärjad jalutuskäigud ja kõik oli korraga vägaväga raamatutest. Highgate'i Men's Bathing Pondis ujus laisalt kuus tugevat meest (väljas oli 10 kraadi) ja vaid väga kurvad koerad olid rihma otsa kätketud. Tänavad olid tühjad ja kondasin suhteliselt eesmärgitult (Jude Law ei tulnud ikka tänaval vastu).

Sinna pean tagasi pöörduma. Seekord jõudsin pista nina vaid pargiserva ja siis oli juba aeg lasteaeda lipata - O'le salli kaela siduma ja tema uut abstraktset ekspressionismi imetlema.
Minu pooleaastane Londonis-olek on juba väga lähedal, aasta pärast... raamatutesse uppununa ehk taas?
Siis juba oskab P mind ka äkki ära tunda, tema esimese eluaasta jooksul pole me veil väga pikki vestlusi maha pidanud.
Küll ma selle Jude Law üles leian.

John Constable - Hampstead Heath