Lõpetus

Kõik tõmbusid laupäeval oma urgudesse ja kohtusime alles õhtul, et minna mängima võibolla viikingi-, võibolla lihtsalt vana mängu Kubb, kus tuleb osaval viisil klotse visata ja mis ei ole üldse halb mäng. Kogu linn oli täis sadu meie ühikakülla liikuvaid toogapidulisi.

Laupäev.

Romantilise puumaja, meie International Office'i aias pakuti hunnikutes kartulikrõpse ja limonaade (mida me hunnikutes tarbisime, sest tasuta toit!) ja tasapisi venisid sinna paljud eelnevatel päevadel kohatud näod, kes olid pisut väsinud, pisut ebalevad ja ikka veel väga võõrad. Jagati auhindu - me ei olnud ühestki üritusest päris korralikult osa võtnud, pigem pinnapealselt - ja selgitati reegleid.

Kõik tahtsid minna, kes ühikasse peoeelsele joomale, kes linna jõekohvikusse kohvitama, anusin neid üheks mänguks jääma.
Võitsime kõrvuti kaks mängu ja valisin prantsuse grupiga jõekohviku. Mängijate hulgas näis olevat mitmeid osavaid tuupureid - mul on omamoodi kahjugi, et kogu mu õpe linnaserval humanitaaride juures toimub, mõte tehnikaülikoolist ja peakampuse üleüldisest IQ tasemest on intrigeeriv. Meie majas, peaaegu juba metsa kaduvas, on üldsegi ainult sportlased, muusikud ja tantsijad minu teada.

Tavalise kohviga käisid kaasas free refill'id ja see oli jäleduse tipp. Surusime selle kuidagiviisi alla, loobusime suuremeelselt refill'i ideest ja istusime mitmeid tunde, jõgi voolamas meie ümber, õhk jahe kuid mitte veel nördinud, naerud ja jutud ja säravad silmad igal pool ümberringi. Jälle oli imeline õhtu.

Läksime tudengikeskusesse, hiiglaslikku, erinevaid baare, peoruume ja erabaare ning nurgataguseid ja korruseid täis tsirkuse-moodi ehitisse ebaklassikaliselt täitsa peo alguseks. Baarid olid veel tühjad ja nukrad, inimesed alles koridorides kogunemas, ent dj'd olid kõikjal juba töös ja peasaalis vihtusid paarkümmend entusiastlikku noort juba ennastunustavalt tantsu.

Kasutasime vaba ruumi ja tantsisime, nii kuis antud muusikaga saime. Indoneeslanna habras kuju ja sulnis pilk olid kui magnet, päästsime teda nii mõnegi mehe käest, ja ma olin järjekordne torn, kellel võimatu tantsida silma torkamata, aga ei viitsinud sellega järjekordselt tegeleda. Ameeriklannad hakkasid süstemaatiliselt õlu kaanima.

Liikusime väiksemasse lounge'i, seal mängiti rohkem funky't, pisut hiphoppi ja siis norra poppi, saime kergendatud südamega tantsida. Ühikarahvas polnud ikka veel jõudnud.

Kui nad lõpuks tulid, pandi lounge piletitega kontserdi jaoks kinni ja kogu ülejäänud õhtu olime suures saalis. Muusika järjekordne üleminek oli minu jaoks liiga karm, ja rahvas voolas selleks ajaks ojana - lõpuks keegi enam otseselt ei tantsinud, vaid lihtsalt seisis keset põrandat ja vahel hüples kaasa, sest oldi nii õlg õla kõrval.

Midagi väga ajuvabat on suures osas praeguses tantsumuusikas, nagu ma peaks olema laksu all või purupurjus ja mitte hoolima, mis mu kõrvadesse kulgeb, nii kaua kui see lihtsalt mu südant rütmis hoiab.

Meelitasin indoneeslanna kaasa ja jalutasime koju, rääkides ahjudest ja majadest.

Kui duši alt jõudsin, selgus, et nad olid kambaga üritanud mu korterisse sisse murda, et näha kas minuga on ikka kõik korras. Mul oli hea meel, et polnud kella kuulnud - ööd olgu minu omad.

---

Pühapäeval laius kõikjal paks vihm. Ootasin õhtuni ja siis pidin lihtsalt tuulutust saama - kõndisin tagasi äärelinna, kus olin viimasel 'matkal' paremaid vaarikapõõsaid silmanud, ning mõningase piinlikkusetundega ja enesesisendusega korjasin suure kausitäie vaarikaid, millest keetsin öösel oma viimast mett ja datleid ära kulutades täiesti arvestatava laari moosi.

Järgmisel hommikul algas kool.

Kõnnid

Läksin hommikul varakult üksinda linnaservale meie kooli otsima, helimeestega oli vaja enne aktuse algust suhelda. Harjutasime peale- ja mahatõmbeid, oli väga vara.

Teised tilkusid, huuled punaseks värvitud, ja tantsisid uniselt midagi.
Aafriklased jõudsid hiljem joostes.
Lõikasime saundi ümber, ajaga võidu, ja tantsisime poolpimedas unistele muusika- ja humanitaaritudengitele, kes vaatasid üsna ettevaatlikult. Mina tantsisin ka, helipuldis, natuke.

Me ei jõudnud oma unise etlemise tõttu linna keskel olevasse kindlusesse murumängudele. Kõndisime/roomasime siiski kõrgele vanalinnaveerele, turnisime kivisele linnusemüürile - avastasime, et saame oma lõunapakikese alles enam kui tunni pärast - puurisime korraks tornis peituvat näituseraasu ning poseerisime suhteliselt eluohtlikes kõrgustes kõhnale naeratavale blondiinile.

Lõunasöögi-võileivad olid kogu mu senise elu parimad, sest nad olid NORRAS ja TASUTA. Istusime järjekordses taevaavaruses ja muruereroheluses ning suhtlesime möödujatega ja loetlesime üksteise keeleoskust.

Pisike särav hindu räägib kuute.

Ta on üks tugevamaid praktikuid kogu meie seltskonnas, aga väga suurel määral ainult enda spetsiifikaga seotud (seetõttu ühtlasi ka kõige professionaalsem, sest on süvitsi läinud - samas mingid Euroopa tantsuharidusele omased nö üldteadmised ei ole loogilistel põhjustel temani jõudnud) - ta tegeleb India klassikalise tantsu Bharata Natyami mingi alastiiliga, mida ma veel kirjutada ei oska. Tal on maailma kõige veetlevam ja lõbustavam stereotüüpselt india kõlaga inglise keel ja avatud, armastav olek. Ta tantsib täiesti lummavalt - puhtad, selged žestid, täpne silmade ja miimika töö, hingemattev loo edastamise oskus ja väga haarav fraseerimine. Ma ei ole teda veel rõivas/grimmis esinemas näinud, nii et ootused on väga kõrgel. Kahjuks on ta üks nendest, kes selleks aastaks Prantsusmaale edasi suundub - meie peatne poolitumine kurvastab kogu kursust juba esimesest kohtumisest alates.

Taandusime kesklinna - telefonikaartidega tegelemine, aadressi kinnituse avaldus postkontoris, pangas tšekkide rahaks tegemine, uued tutvused ootejärjekordades ja poodides (rahvusvaheliste tudengite sissejuhatava nädala maagia, nagu ennist mainisin).

Õrn ja tasane indoneeslanna tuli minuga koos teise ringi poode otsima. Ta on peaaegu liiga habras meie toore, lärmaka, ropu ja peaaegu agressiivselt füüsilise seltskonna jaoks, lootoseõis, tähelepanelik ja intelligentne. Ta tantsib Jaava templitantsu - aeglast, mediteeriv-jutustavat, tähendusliku liigutussõnavara ja aeglaste poosidega, kus iga sallinihe on läbimõeldud, silmad maas, näos tõsisus ja keskendumine. Tahan tema tantsust rohkem kuulda, nii kahju on näha, kui ei oska vaadata.

Ta märkas ka neid poode, millest mina oma tavalise kapakuga mööda kihutasin - leidsin sokid, käterätid, tassid ja potid ning vajadusel kampsunid kõik ühel viisakal second-hand tänaval reas, maagilised kilakolapoed, pitskinnastest vintage kohvriteni ja lõpuks ometi talutava hinnaga.

Ostsin oma selle riigi esimesed asjad (teetassid!), aasia nurgapoest lõpuks ka esimese toidu (5 kilo riisi ja 2 kilo läätsi!) ning ei jaksanud seda kõike siiski jalgsi koju viia, nii et sõitsin veel viimast korda ühe bussisõidu.

Õhtul sõin NII PALJU RIISI ja igatsesin teekannu.

---

Ärkasime väga vara ja läksime teiste juurde hotelli hommikusööki rottima. Venitasin mao uuesti tavasuurusesse ning pakkisin kaasa mini-croissant'e ning nautisin võimalik et viimast imeliselt hea maitsega kohvi.

Ülikoolilinnakus lahutasid meid bussid - valikus oli palju erinevaid matkaradu ja teised läksid lühemaid teid pidi.

Leidsin end vestlemas Saksa balletikaga, siis Kanada naftauurijate?, siis Aafrika napisõnalise inseneriga, siis Minnesota kelgutajaga, siis Saksa/Horvaatia pedagoogiga. Mets ja kivid, nõmm ja kivid, soo ja kivid, küngas ja kivid, kivid ja kivid... ja taevas ja kauguses sinav linn ning meri siinseal, täiesti ootamatult hinge kinni matmas - see päev oli eelviimast lõõmavat päikesesooja täis. Armusin taevasse üha uuesti ja uuesti ja ei märganud väga, kes mul täpselt ümber liikusid. Lõpuks leidsin ka ühe mustikapõõsa, mis oli veel marju täis.

Järve juures jõudsid mu lärmakad jobud meile järele ning tegime erinevaid piinlikke ja vähem piinlikke stseene.

Suundusime taas linna, tahtsin neile eile leitud poode näidata. Siinseal puhkasime jalga - sadamakohvikute jalamil tõsise viikingi kuju ees, antiigipoe treppidel, rannabulevardil, kooli lillepõõsaste vahel. Ja igal pool vaatasime näljaselt ilusaid inimesi, sest meie seltskond oli sattunud väga gei. Ja igal pool laotus hilissuvine värske ilu meie üle ja pani meie kella seisma ning meele nurruma.

Sain endale teekannu.

Õhtul oli kursavenna sünnipäev. Erasmus Munduse tantsumagistrid pidutsesid koos Erasmus Munduse insenerimagistritega - viimased vaatasid esimesed paar tundi, silmad kui tõllarattad, mis toimus, ja siis hindasid asja üdini positiivseks ning ühinesid kõigega.

Üleüldine rõõm ja nautimine oli. Alkoholi tarbimine muutis mu millegipärast järjekordselt väga kaineks ning ma ei püsinud peol väga kaua (õnneks on kursusel mõned korralikumad moslemid, kellega koos pidudelt varem lahkumine seltsi pakub), aga sain juukseid lehvitada ja korralikult naerda.
Võtsin india ülemeelikud armastajad enda juurde põrandale ning ei muretsenud enam mahajäänud lustijate pärast.

---

Järgmise päeva jalutuskäik fjordiserval oli natuke liiga kiires tempos ja natuke liiga suvaline, et seda eelmise päeva moodi nautida oleks saanud, ning teistel oli pidu veel liiga värske. Ei sattunud väga juttudele (ainult üks kreeklane ja söögi-teema, kui õigesti mäletan), ent märkasin üht omanikuta õunapuud ja lõputuid laugeid rannaääri. Poolakas oli vait ja tõsine, ülemeeliku blondi tukaga hollandlane kõndis käed taskus kuskil eemal ning minu kursakaaslased tuikusid surmväsinuna suures jorus edasi.

Aga türklane, hollandlane ja serblanna olid minuga nõus pärast matka jalgsi läbi linna koju seiklema - meil ei olnud aimugi, kuhu suunas täpselt minna ja kui kaugel see võiks olla.
Lõpuks, pärast seda päeva, tuli välja, et valisime teekonna täiesti õigesti ning tegelikult oli see ainult pisut üle kuue kilomeetri, ent tol pärastlõunal oli

jalgade järelelohistamine lõpututel asfalteedel üha enam ja enam ülesmäge
türklase vaikne ümin
hollandlase noor, kirglik, lustakas huumor
serblanna mahapõrnitsev zombiewalk
rikka äärelinna künkaserval avanev järjekordne sinitaevas, meri, kogu linn
künkamurus jutud elust ja riikidest ja nautimine, nautimine, nautimine
mitte-kellegi-vaarikad, vähem metsikud - suured, kobaras ja magusamad
ülikoolihoone ette istutatud põõsaslabürint
võõrad majad, jalgpalliplatsid, lasteaiad, ristmikud
rõõmus kodutänava äratundmine

Olime tagasiteel kaks tundi, ja mingil põhjusel olid just need kaks tundi kogu nädala kokkuvõtteks otsekui maailma parimad kaks tundi.
Õhtul oli väsimus, millest ma ei mäleta midagi.

orientatsioon

Algas orientation week, välisüliõpilastele mõeldud sisseelamisnädal. Mängud linnaga ja hiljem paberimajanduse jaoks oluliste asutustega tutvumiseks, matkad, viktoriinid, infotunnid, paadisõidud ja muu taoline.
Puhtalt rahvusvahelist seltskonda oli umbes 2000?

Osakonnad tegid kohtumisi ja grillipidusid (meil olid imelised võileivad ja kaks kooki), üliõpilasklubid värbasid liikmeid ja vabatahtlikke, kõik püüdsid uusi tudengeid lohutada ja ergutada üheaegselt - the usual. Minu jaoks oli see lihtsalt üks suur meri aafriklasi ja hindusid. Norwegian University of Science and Technology näib olevat jõhkralt eesrindlik insenerialade poolelt - biotehnoloogia, mere- ja naftateemad, üldse energia ja äkki ka elektroonika? - ja siia tullakse üle maailma kokku, et magistrit ja teadust teha.

Ja siis olime meie, tantsijad. Insenerid olid nagu puuga pähe saanud, kui kuulsid, et tantsu saab teadusalana õppida. Ja seejärel oi kui erutunud.

Kolmapäevaks olime oodatud muusikaosakonna avamisel esinema, nii et õhtupoolikul kogunesime ühikaparklasse proovi tegema.

Nad olid kuidagiviisi kontinentide või tunde järgi inimesed kokku grupeerinud ja üksteiselt tantse õppinud või lihtsalt omasid kokku seadnud. Poisid Ugandast, Eritreast, Ghanast, Türgist, Indoneesiast, Filipiinidelt, Lääne-India saarestikust, ungarlane Transilvaaniast, tüdrukud Indiast, Indoneesiast, Brasiiliast, Kreekast, Serbiast, USAst, Hiinast. Käisin ringi ja pildistasin ja muigasin, kõik olid asjalikult töös, ja programmi lõpetas "New York, New York", mis oli omamoodi tabav. 

See oli mu esimene päev, nii et mul ei olnud veel tantsutunnet.

Erasmus tudengite tutvumisnädalad on maagiliselt avatud hetk kooliaastas, see on tegelikult täiesti erakordne. Ühelgi teisel hetkel pole enam nii lihtne vaadata enda kõrvale sattunud võõrale otsa, või isegi peaaegu mitte vaadata, lihtsalt öelda tere, pista talle pihku tervituskäsi ning küsida, kes ta on ja kust ta tuleb. Enamik nimesid on esialgu hääldamatud (minu nimi on siin ometi kord üks lihtsamaid), ja keegi ei eelda, et nimed meelde peaks jääma esimese paari korraga, ja võõrastega suhtlemine on korraks maailma lihtsaim, sest see on kogu selle nädala mõte. 

Edaspidi loksub kõik tagasi kinniseks ja eelistatuks, mistap kavalad lüpsavad kogu nädalast viimast, libisevad kiirelt inimese juurest inimese juurde ja network'ivad kuidas aga jaksavad.

Ja ühiseid teemasid on nii lihtne leida - mis üritustele sa lähed sel nädalal? Ja onju hinnad jubedad?

Olin juba eelmisel õhtul end oma mitte üldse kehvakesse toakesse ära paigutanud. Kapp, riiul, kirjutuslaud ja voodi, tekiks mu Halliste sõuke, padjaks oli tol teisipäeval veel endakootud kampsun, kõrvus kumisemas mahajäänud vajalikud asjad. Poodi polnud olnud mahti minna, avanädalalt sai kaasa mahla, banaani ja jogurti, õhtul sõin kaasasattunud datleid. 

Järgmisel hommikul koguneti pealinnaku põhiväljakule avamistseremooniale - inimkoridori keskel kõndisid trummide põrinal ülikooli kroonitud pead, Trondheimi tudengikoorid laulsid piraadilaule (põhjust ei tea, aga väga heas seades - ja see oli nii mõnusalt absurdne, sest olin just aprillis Tartus neidsamu koore siia ja sinna lükanud lava peal - nii hea tuttav algus, aga teises kontekstis). Olid kõned ja naljad, seejärel esitasid sportvõimlejad suhteliselt hirmsa lindy hop'i vägistuse Prodigy või taolise saatel ning seejärel sõitsime humanitaaride ja kunstialade kampusesse oma osakonnaga kohtuma. 

Seal olid juba mainitud võileivad ja koogid ja rõõm, aga ka närvid õppejõududega kohtumisest. Tagasihoidlikud, ettevaatlikud, ja oli näha, et neil on ootused meie suhtes kõrged. 

Kursuse omad tutvustasid end lühidalt. Enamikel on mitu kõrgharidust, või oma stuudiod, või siis nad on tunnustatud esinejad, näitlejad või pedagoogid. Vanus on umbes 24-35, ilusad inimesed, ja Aasia tüübid on pea kõik ilmselgelt juba vähemalt põhikoolist saati kogu akadeemilise hariduse saanud inglise keeles. Aafrika poisid olid väga võimsate taustadega... ja vähemtantsukad olid enamik poliitfilosoofia pealt. Mõned tegid mitut magistrit korraga, mõni tegi doktorit ja magistrit korraga.

Nagu... jah. 

Tegime mitu tundi järgmise päeva etteasteks proovi, istusin muusikanuppude juures ja andsin tagasisidet. Nad narrisid mind 'the director'iks ja ma muigasin. Minu pisikesed. 

Näha inimesi tantsimas, jaa, ainult jaa. 

Tulek

Pakkisin oma kodu kokku ja vedasin suvilasse. Lõpetasin tigedusega töölepingud. Ütlesin ära uued ilusad pakkumised. Viisin läbi viimased projektid, et süda ikka rahule jääks - nii nagu eelmisel korralgi.
Kogu aeg kummitas, et äkki teen seekord vale valiku.
Murdsin mitmeid kordi oma südame, et oleks ikka mindud. Kogu aeg on minekud sama lihtsad ja sama keerulised üheaegselt.
Raiskasin eelnevatel Taani ja Saksamaa reisidel kõik oma säästud.

Kui Trondheimis kell 10 öösel maandusin, lõõskas taevaserval veel päike. Põhjamaad... Leidsin bussi, mis mind ühikasse ära viis, ja sõitsin - paremal käel hall rahulik meri ja mäeselja siluett kollaka taeva taustal, vasemal metsased mäenõlvad ja sügavad orud.
Selline loodus.
Äärelinna ühikakobar Moholt Studentby. Retro ühikaarhitektuur lageda taeva all, kallis toidupoeke nurgal, hubane päevakeskus, kus vahvleid osta ja pingpongi mängida. Igal õhtul on keldrites ja korterites kümned eri peod, köögid on täpselt sellised, et ei inspireeri süüa tegema...

Aga siis ma seda veel ei teadnud ja kesköö polnud enam kaugel. Mu türklasest kursavend oli võtnud juba varem mu võtme enda kätte ja kui ta lõpuks mulle bussijaamas lähenes, siis oli ta täpselt nii soe ja mõnus kui minu parimad soojad ja mõnusad türklasest tuttavad alati on olnud, ning väliseltki suhteliselt sama, hele ja sõbralik. Ta aitas mul kohvri üles vedada, andis mulle teada järgmise päeva kohtumise aja ja lippas.
Köögis luges aafriklane, kelle nimest ma siiani pole aru saanud, mingeid pabereid, ning tagasihoidlik hispaania poiss kummitas tubade vahel.
Mu türklane ajas ajad sassi. Järgmisel hommikul ootas mind vaid käputäis kursusekaaslasi, teised olid lahkunud juba tund aega varem, et ühineda ülejäänud poolega kursusest, kes meiega vaid kolm nädalat koos veedavad ja seejärel aastaks Prantsusmaale suunduvad. Nad peatuvad Scandic hotellis ja Norra grupi omad olid seal juba teist hommikut järjest süüdimatult hommikusööki rottimas.
Mul kulus täpselt 48 tundi, et samasugune süüdimatuse aste saavutada.
Tutvusime. See oli kojujõudmine. Neile muidugi šokk, sest nad on nii tillukesed, ja ma olen nii torn, nii et esimesed päevad kulusid neil minu pikkusega harjumisele, ja minul meie aafriklastega. Uued kogemused kõigil. Aga nad olid soojad, teravad, avatud ja üldsegi mitte nii noored kui olin kartnud, millest mul oli ülimalt hea meel.

Ma ei tea, kuidas ja kas jõuan neid kõiki tutvustada, või nendega tutvudagi. Türklane oli spordi pealt tulnud, ise sportlane ja treener, ja siis Ameeriklasse suundunud, ja seal rohelise kaardi pärast abiellunud, aga asjad läksid uppi ja ta pidi lahkuma.
Ta tantsib rahulikult, väljapeetult, mõnusa iseteadlikkusega, tasakesi õlgu ja rindkeret liigutades, peaaegu suursuguselt.

Trondheimi linn oli veidralt lame, õigemini pigem madalate hoonetega, nagu kunagi oma esimesel reisil imestusega Gordoba ja hiljem uuesti Corki kohta olin arvanud.
Ah et selline hõredus siis.

Kõndisime kooli poole, ühesse põhikampustest, ja kiusasime üksteist.
Kõik oli hästi.

The Study

See oli kolm-neli aastat tagasi ehk? Võibolla olin juba enne 2008. aastal EKA kultuuriantropoloogia magistrisse astumist otsinud mööda veebiavarusi tantsuantropoloogia magistriõppe võimalusi, takerdudes tee peal uutesse terminitesse nagu etnokoreoloogia, entomusikoloogia ja muud taolised.

Mind kummitas see, mida olin selleks ajaks juba mitu head aastat kasutanud oma töös - küsimus, kuidas ja miks inimesed läbi aegade ning eri paikades tantsivad või end tantsuliselt liigutavad. Mis selle taga on... ja selle all.

Roehampton võtab praeguseks juba 6210 naela oma tantsuantropoloogia magistrikraadi eest, London võtab rõõmuga lisaks.

Ungari keel näis mulle pisut liiga ületamatuna ja etnokoreoloogia termin liiga rahvatants, tahtsin veel laiemalt mõelda.

Ja siis mõne aasta pärast leidsin Choreomunduse - näiliselt nii ideaalse! Õpe Norras, Prantsusmaal, Ungaris ja sealsamas Londoni Roehamptonis, stipendium kahe aasta peale 20 000 (selleks hetkeks oli mul juba Iirimaa aasta kogemus käes ning Erasmuse toetuserahades pettutud - ning võlad ikka veel maksmata), õppejõududeks Andrée Grau, László Felföldi ja teised, mida veel tahta! Kokku saad neljalt ülikoolilt diplomi ja jõhkralt rahvusvahelisi kolleege, tulevasi ja vabalt ka praegusi oma ala tippe kursusekaaslaste näol kampa ning loodetavasti jääb teele mõni erialane konverents või seminargi.

Kõik tundus ilus nagu lill.

Iirimaa takistas esimesel aastal kandideerida, ja seejärel eelmise magistrikraadiga tegelemine, ja lõpuks jõudis õige hetk. Ja kui kogu sisseastumispaberi mäe olin välja lasknud ja uuesti läbi lugenud, siis jäi korraga endale ka mulje, et vau, minusuguse "tegija" peaksid nad küll ilma pikemalt küsimata vastu võtma... enesemüümise kaunis kunst.

Aprillis 2014 jõudis mitteametlik kinnitus, et olen vastu võetud.
Mais 2014 jõudis ametlik.
Juunis 2014 jõudsid toetuslepingud ja kahtlused said kinnitust - jaa, tore, nii äge, olete vastu võetud, teie stipp on 20 000 aastas.... sellest 8000 võtame õppemaksuks kohe ära ja ülejäänud saate kätte summas 500 eur kuus. Ei, öömaja ei ole meie poolt, nagu kodulehelt ja programmitutvustusest tundus. Ükski reis ka loomulikult mitte. Ei, teid ei võetud esimeseks aastaks Prantsusmaale, nagu olite kandideerinud, vaid Norra...

Terve juuli (pärast ennatlikke hüvastijätte, mis olin tööpartneritega ja õpilastega teinud) mõtlesin ainult sellest, et realistiks jäädes peaksin loobuma. Norra on VEEL kallim kui Iirimaa. Cost of Living lehekülje järgi on Norra pea kolmandiku võrra kallim kui Londongi...

Pearl and Alphonse Climber, 'Folk Dance', Pearl Primus Collection, American Dance Festival Archives

Ja siin ma siis nüüd olen. Ja juba on näljane olla.
Aga sellest juba järgmisel korral.