Koosolemine ja filipiini matused

Imetilluke hindu ja elegantne singapurlane teevad mu rongiakna taga teatrit. Nägusid ja kehakeelelugusid, narrusi ja ärasaatmist. Itsitan mõnuga - meie järgmine kohtumine on viie kuu pärast Ungaris, ning vahepeal suudame kogu seltskonna peale kokku kõik maailmajaod läbi rännata - esialgsete plaanide järgi kavatsetakse välitöösid teha Aafrikas, Vahemerel, Indias, Malaisias, Tais, Indoneesias, Taiwanis, Norras, USAs, kuskil Lõuna-Ameerikas, kuskil endises Jugoslaavias ja Ungaris. Ahjaa, Austraaliasse ei lähe keegi. Küll jõuab.

Prantsusmaa oli meile kõigile ettearvamatu. Mõned nautisid, lasid püksirihma järele ja lakkasid selle võimaldamiseks oma Norra üüri maksmast. Mõned stressasid kooliga, mõned suhetega, mõned tegid omavahel teatrit, ja kõik tegid omavahel süüa.

Minul läks aega pea kaks nädalat, enne kui kohalejõudmise tunne tuli ja meel mõnusaks läks. ja siis sain seda täpselt pool nädalat veel nautida. Nii lootusetult aeglane olen - ent lõpuks naersin ja nutsin kogu südamest.

Nüüd kulgevad mööda rohekaspruunid varakevadised maastikud - opimistlikud viljapõllud, veel ootel olevad puusalud, aastaajast mitte hoolivad ojanired, sekka mõni helepunaste katusekividega majadekobar koos erkroosade kirsipuudega siin ja seal.

Norras ootab meid jälle kümme kraadi külmem ilm, ja võimalik lume- või lörtsisadu, ja lumikellukeste otsing. Printsess pole kunagi kevade tulekut näinud, ta ütles. Nüüdse Prantsusmaa-, Norra- ja Eesti-käikudega näeb ta vist kolme kevadet ühe hooaja jooksul. 

----

Rändasime Norra poole kogu esmaspäeva ja kojujõudmised olid igal eri ajal ning igal omamoodi ilusad ehk. Järgmise päeva olid kõik puhkepäevaks arvestanud, pidime kohtuma alles 1. aprillil, õhtusöögiks või milleks iganes. 

Aga märtsi viimase päeva hommikul suri B ema, suhteliselt noorena ja väga tervena, täiesti ootamatult ja kohe, südamerabandusega. B hankis endale tänaseks Filipiinidele pika tagasisõidu (pikima tema elus, nagu ta arvas), ning kutsus meid enda juurde.

Ja nii olime päev otsa tema köögis ja koos. Tegime päeva jooksul palju süüa, rääkisime matustest ja peredest ja isadest ja emadest, lemmikloomadest ja oma õppejõududest, kommetest ja tavadest ja leinast ja tunnetest ja vahel istusime niisama ja kuulasime muusikat ja ümisesime kaasa. 

Filipiinidel on suremine suur ja kulukas afäär... algul, kui B leinaperioodist rääkima hakkas, siis ma ei saanud arugi. Igas peres on muidugi omamoodi ja pere sotsiaalne staatus määrab ka sündmuse laiahaardelisuse, aga B rääkis kokkuvõtvalt järgmist:

Peale surma hoitakse surnukeha tema kodus tavaliselt 9 päeva. Selle aja jooksul saavad kõik tema sõbrad ja tuttavad ning kõik pereliikmete sõbrad ja tuttavad käia hüvasti jätmas. Pere tellib külaliste vastuvõtu teenuse, õu ehitatakse telke ning varjualuseid täis. Kõik külalised peavad toidetud ja tervitatud saama, külaliste tulv ühe päeva jooksul on umbes, B pakkus huupi, 1000 inimese ringis. Ühe päeva jooksul. Päevas. Tuhat.
Osad telkidest töötavad mängukeskustena, kaardimängude ja muudega - need hoitakse varahommikuni lahti ning nendest teenitud tulu aitab perel järgmisi külalisi toitlustada. B ütles, et tõenäoliselt näeb ta kogu oma põhikooli, keskkooli, ülikooli ja tööseltskonda... Peale 9 päeva toimub matus - rongkäik ja suures katedraalis hüvastijätt (nad on katoliiklased, Hispaania kolonialismi järgselt). B ei osanud arvata, kui suur see nende pere puhul saab olema (neil pole suuri surmi veel olnud), aga pakkus jälle huupi, et umbes 5000 inimesega. See tundus algul nii mõõtmatu, aga tegelikult on umbes Linnahalli täis inimesi.
40ndal päeval peale surma on suur pidu ja tähistus. B ei tea, millal ta tagasi tuleb, aga kui ta selleks ajaks juba Norras on, siis saame koos elu ja surma ja armastust tähistada, nii nagu eilegi. Pärast seda tähistatakse igal aastal tema ema suremise päeva ning 1. novembril viiakse hauale lilli ja küünlaid.

Printsess jäi temaga hommikuni ja nüüd on ta teel, ammu Euroopa piiridest väljas, ja me kohtume temaga uuesti täpselt siis, kui kohtume.