Kursuse peale saab loetleda (igast riigist üks) - Indiast, Indoneesiast, Singapurist, Filipiinidelt, USAst, Brasiiliast, Guadalupelt, Eritreast, Ugandast, Ghanast, Transilvaaniast, Türgist, Serbiast, Hiinast, ja siinne eestlane. Igas päevas on mõni kultuurišokk, see on juba peaaegu rutiiniks muutunud. Elame ju nende pisikestel põrandatel, jagame nendega vannitubasid, mis on minust neli korda kitsamad (hambaid pesen toas seistes, ülakeha vannitoas), vahel satume õhtusööke tegema inetutesse, kõledatesse kahe pliidiraua ja kraaanikausiga köögikambritesse. Vahel jalutame linna poole - vietnami restosse, iiri pubisse, ameerika jäätisebaari, briti filmi vaatama (Norra lavastajaga) või kohalikule kirbuturule täis araabiakeelset rõõmu.
Õppejõududeks on seekord meie 'omad' läti Gediminas Karoblis ja norra Egil Bakka, prantsuse grupi briti-prantsuse Georgiana Gore ja järgmise aasta ungari Laszlo Felföldi, külaliseks kanada-ukraina Andriy Nahachewsky (kellesse juba esimeste kohtumiste järel jäägitult akadeemiliselt armusime) ja mõned veel.
Ja teema on läbivalt UNESCO ja lõpmatuseni vaimne kultuuripärand. Kandidatuurid, nominatsioonid, konkursiprotsess, poliitika, poliitika, poliitika, natsionalism, internatsionalism, vaimne kultuuripärand ja kultuuriväärtused. Mida hoida ja kaitsta, kuidas edendada, kriitika ja reflektsioon, tekstide lugemise oskus, kuidas hinnata ja kelle ja millist kultuuripärandit (kultuuripõrandat, kultuurivundamenti?). Kolonialism, postkolonialism, nõukogude vene, imperialistliku balleti, ameerika moderntantsu taak. Paratamatused.
Ainult 29 aastat saigi poliitika eest ära joostud. Oligi aeg seda pisut mõistma saada, või vähemalt mitte enam varjuda.
No comments:
Post a Comment