Vool

Eestisse tulek oli karm.
Alustasin välitööde praktika esseed alles bussis lennujaama. Portfoolio oli enamvähem koos, kuigi ka sealt mõned osad ripakil. Olin veel hommikul täiesti veendunud, et olen sunnitud pikendust küsima põhiosale, isegi kui see oli ainult 5 lk... Aga nädala-pikkuse portfoolio nikerdamise järel ei kavatsenud ma tavalise viimase minuti hädakirjutamisega enam leppida, tahtsin mingit tegelikku sisu ka saavutada.

Olime õhtul teinud minu jaoks viimase peo selle seltskonnaga - hr Presidendi, meie kõige noorema, eduka ja ilusa filipiini kursakaaslase sünnipäeva puhul. Salamisi tähistasin ka viimast kohtumist hispaania inseneriga, keda harjusime Hispaania kuningaks kutsuma - selge, avatud, intelligentse tüübiga, kelle Trondheimist lahkumist veel kaua põeme. See oli esimene korralik potluck seal riigis, st kõik tõid oma kaasa tehtud toidud, sõime end loomaks ja mõnulesime. Õhtu jäi kahjuks eriti A jaoks lühikeseks ja vaikseks, aga midagi ei olnud teha, K oli päev varem kuulnud oma vanaema surmast ja kõigil teistel oli eksamisessioon alles poole peal, mistap igasugused ühikapeod eriti taunitud ja põlu all. Kõndisime viimaks kahekesi kodu poole ja valutasime.

Ta jäi Trondi veel nädala lõpuni, kohtus nendega iga päev, sai õhtusööke, mõned peod ja mõned linnaskäigud, kuniks Kuningas ta lennukile pakkis ja jõuluks Serbiasse ära saatis. Ta nuttis suure osa lennust ja pole siiamaani end välja magada suutnud.

Täna just mõistatasime... Mis seal sessi ajal ometi juhtus? Mis hetkel Trondheim ja need inimesed meile nii koduks said, et nüüd sellises südamevalus tagasi igatseme? Mis Stockholmi sündroom see nüüd korraga oli?

A otsustas end tänasest kolm nädalat pidevas lausjoobe astmes hoida, et vähegi vastu pidada. Mina olen igatsemistega vist rohkem harjunud.

Hommikul enne mu lahkumist tähistas kogu NTNU oma Nobeliste. Kõikide kampuste kohvikutes jagati kooki. Jätsin oma esseemured kus seda ja teist ning läksin maiustasin, et minek poleks nii kibe.

Järgmisel päeval tõin Miku juurest õhtuse esinemise kostüümi, istusin Kadriorus maha ja kirjutasin õe hirmkange kohvi abiga kõik 25 lk koolitööd valmis. Essee tuli peaaegu luuleline, sest see oli ainuke, mida meil lubati vabas vormis kirjutada, nii et kasutasin võimalust kogu südamest.
Hiljem kattis grimm nagunii kogu viimaste nädalate magamatuse, garderoobis pakuti puuvilja ja soengut lahti võttes viskas samas nalja Tanel Padar and the Sun isiklikult.

Welcome to Estonia, Mad... Lippasin peagi milongale kõrge laega juugendstiilis restorani ja tantsisin pisut värisevate jalgadega terve õhtu. Keskööl jätkasime selge pilguga punapea vanalinnakorteris hispaanlaste, mehhiklaste, venelaste, eestlastega. Keegi tegi tortillat, punapea tegi M moodi õigesti Etioopia kohvi ja mu mõtted olid ideaalselt vait.
---
Edasi olen liikunud ainult flow abil, sattunud kinno ja näitustele ja sööma ja tantsima ja inimestega kokku, kellega on olnud aega rääkima jääda, ja andnud mõne tunni ja hankinud endale Tallinnas väikse ajutise kodu, ja väsinud ja väsinud ja väsinud ja külmetanud ja naernud ja kogu aeg on olnud täpselt natuke tühi olla, täpselt natuke pidetu. Nüüdseks olen kaks ööd isegi maganud...

Aga mida või keda ma igatsen, seda ei tea isegi.