Asjad, millele ma tegelikult võlgnen tänu selle eest, et mu lõputöö sai esitatud:
õuelseisev mõtlemiskiik
kolm alusetäit taimebeebisid, mille igapäevasele tärkamisele kirjutamise kõrvalt sain kaasa elada
liitrite kaupa melissiteed
vabakslastud kohvikellaaeg
pudelitäis kalaõli, mis nelja viimase päevaga tühjaks joodi
Klassikaraadio Meditatsioon
Klassikaraadio Kella-6-džäss Klassikaraadio
mandlid mündimaitselises piimašokolaadis
saun, siis kui kehal istumisest liiga valus hakkas
linnud, kes hommikuti parajal ajal mind üles sereneerisid
google translate
sünonüümisõnastikud
word'i valmis tabelivormingud
Kairo ja tema toimetajakäärid
isa poolt külmkappi jäetud valge vein
E ja tema igavene 'cum lauded ei maga', mitte et cum laude miskine teema oleks
osavate tantsu-uurijate kaunid tekstid
soov Eesti suve nautida
Asjad, ilma milleta see lõputöö sai esitatud:
juhendamine
selgelt piiritletud uurimisküsimus
Londonis viibimine
lõppviimistlus
piisav kogus teoreetilist materiali
Saaga pole veel läbi - meie trükikõlbulikud versioonid peavad jõudma stuudiosse 17ndal, ja õppejõud saadavad esmase tagasiside 15ndal - mille järgi peavad 17nda faili olema vastavad parandused sisse viidud. Needsamad õppejõud, needsamad meile määratud juhendajad, kes ei ole juba üle kuu aja vastanud ühelegi neile saadetud meilile ega hädakarjele, nii et kogu mu kursus lihtsalt täiesti pimesi midagi valmis kirjutas.
Ilu, ilu.
Aga kui nüüd ajas tagasi minna, siis veetsin suure osa oma aprillist Berliinis muuseumides ja lapsi hoides ning tulin juba sünnipäeva paiku Eestisse ära.
- sest mul said tunnid ametlikult läbi
- mis ei ole mingi argument, sest meil oli keelatud Londonist lahkuda aprilliks-maiks-juuniks-juuliks
- mille peale ma võtsin oma märtsi opi põhjal tervislikel põhjustel vabastuse
- sest minu toetus on 500 eur, sel ajal kui enamikul mu kursakatest on 1000
- ja mis lõputööd kirjutatakse tsemenditehase kõrval kolme inimesega squatikambrit jagades ja kolme juhutööd žongleerides?
Nii et ma komandeerisin end hoopis suvilasse, hakkasin rohima, vett kandma ja kirjutama.
Ja praegu tundub, et see on olnud üks mu viimase aja parimaid otsuseid.
Kaitsmiseks lähen pärast jaanipäeva veel Londonisse. Ei tohi unustada sealt uueks hooajaks trenniriietele värskendust toomast.
Ja siis on Inglismaaga tsurr.
Hm.
Aa, muide. Londonist lahkumise päeval viisin küllasattunud Laura Greenwhichi, sest see on vist üks mu uusi lemmikuid sealt mailt. Pisikeses puhkemajas Londoni lähistel toimunud Inglise tantsuajaloo konverentsil vanade (igas mõttes) tuttavatega taaskohtumine oli aimatavalt südantsoojendav. Ja märtsis käisin kohe peale oppi Falmouthis Heleni juures toibumas. Oooo, kui palju põhjusi sinna merevaikusesse oleks tagasi pöörduda... Aga näitan teine kord.
Veebruar möödus kiirustades. Tööd oli rohkem, kooli ka, raamatuid muudkui kogunes kottidesse ja kohvilaudadele, ja ilm oli närune. Sellest hoolimata otsustasid igale poole ilmuda nartsissid, lumikellukesed, krookused, teadmata roosad õied, ning linnud laulsid endil kõrisid kähedaks.
Barbican'is etendati Compagnie Yoann Bourgeois' täiesti fantastilist akrobaatikateatri etendust "Celui qui tombe/He who falls" ja ma olin pöördes (pun intended). Võimalik, et see oli üks parimaid etendusi, mida olin eales näinud. Publik ahhetas kaasa.
Professor Judith Lynne Hanna tuli meile külalislektoriks ja umbes samal ajal saabus Kati mulle külla, pisut hiljem ka läbisõidul viibiv Sophie ja E. Püüüdsime kinni ka lühivisiidil Miku ning pidasime sõbrapäevaeelsel reedel väikest eestlaste kokkutulekut, mis oli korraga ääretult võluv ja värske. Ma olen liiga kaua oma keeleruumist eemal olnud, ja nüüd korraga oli see korraga täielik koduskäik.
Samal õhtul nägime Peter Brook'i Mahabarata ainetel tehtud "Battlefield'i" Young Vic teatris. Kati tundus äraootav, E' rääkis etenduse minimalistlikkusest, mina olin ahvivaimustuses. Transcendence.
Käisime veel eri kombinatsioonides vaatamas mõnusat Sherlock'i-kõlalist "Cirque Berserk'i" Peacock teatris, Ralph Fiennes'iga üsna klassikalist Ibseni "Meisterehitajat"Old Vic'is ning "Deadpool'i"!!! Viimane oli tõeline elamus, tahan veel, veel veel! Entertainment, mis on intelligentne ja räme ja ei tee allahindlusi. Aitäh.
Printsess mängis vahetult enne Indoneesiast lahkumist ühes indie mängufilmis peaosas. Nüüdseks on antud film võitnud eri kategooriates kõikvõimalikke kohalikke ja regionaalseid auhindu, jõudnud festivalidele Amsterdamis ja Kanadas ning šokeerinud oma kaasaegsuses vanu ja noori. Lõpuks jõudis temani lõpliku versiooni dvd ja enne Kati ja E minekut saime nende ilusas avaras airBnB kodus käia filmiõhtul seda nautimas. Julge ja lihtne. Olin Printsessi üle uhke. Tagasi minnes juhtub temaga palju ootamatuid asju - nii pakkumisi kui keelamisi, sest Indoneesia valitsus ja avalik ruum on hetkel suurema konservatiivsuse teel...
Alustasime Ipshiga EDC kevadise konverentsi ettekande kallal tööd. India ja Lääne tantsukultuuri rännakud vajasid kaardistamist. Raamatukogu aeg pikenes veelgi.
Performance of Heritage aine raames sain Brick Lane'ile ja Shoreditch aladele tagasi pöörduda - tänavakunsti tuurile. Pisikestes salajastest pronksskulptuuridest ja katuste polüesterseentest Banksy pleksiklaasiga kaitstud teosteni... Viimases, muide, elas rebane. Art and life...
Samal ajal püüdsin tööd juurde leida ja sõin ilusaid hommikusööke. Nii möödus veebruar.
Alain de Botton on kirjutanud võluva esseedekogumiku teel olemise paradoksidest. Keerasin viienda lehe, ja:
If we are inclined to forget how much there is in the world besides that which we anticipate, then works of art are perhaps a little to blame, for in them we find the same process of simplification or selection at work as in the imagination. Artistic accounts involve severe abbreviations of what reality will force upon us. A travel book may tell us, for example, that a narrator journeyed through the afternoon to reach the hill town of X and, after a night in its medieval monastery, awoke to a misty dawn. But we never simply journey through an afternoon. We sit in a train. Lunch digests awkwardly within us. The seat cloth is grey. We look out in the window at a field. We look back inside. A drum of anxieties revolves in consciousness. We notice a luggage label affixed to a suitcase in a rack above the opposing seats. We tap a finger on the window-ledge. A broken nail on an index finger catches a thread. It starts to rain. A drop wends a muddy path down the dust-coated window. We wonder where the ticket might be. We look back out at the field. It continues to rain. At last the train starts to move. It passes an iron bridge, after which it stops inexplicably. A fly lands on the window. And still we might only have reached the end of the first minute of a comprehensive account of events lurking within the deceptive sentence 'he journeyed through the afternoon'. A story-teller who provided us with such a profusion of details would rapidly grow maddening. Unfortunately, life itself often subscribes to this mode of story-telling, wearing us with repetitions, misleading emphases and inconsequential plot-lines. It insists on showing us Bardak Electronics, the safety handle in the car, a stray dog, a Christmas card and a fly that lands first on the rim and then in the centre of a laden ashtray.
Alain de Botton, "The Art of Travel" (2002)
Ma olen rännnanud läbi talve ja varakevade siin Londonis, ja mismoodi seda saaks kirjeldada? Igal päeval kogun väljas olles kummalisi hetki või mõtteid, mille tunnistajaks või allikaks satun, ning räägin neid õhtuti edasi, kui õnnestub. Aga need on nii pisikesed, nii piisavalt triviaalsed, et nende kirjutamisel saaks sellest kõigest vaid kuhi ebaolulisust.
Kolisin vahepeal oma eelmisest vabrikustuudiost teise, mille sein on üleni akent täis ning kus on ees juba kaks elanikku - aga seal on näiteks dušš. Viimane oleks toredam, kui tavapäraselt kapriisne elektrisüsteem poleks täna näiteks täielikult alla andnud. Jätsin end seebiseks tegemata, palavikus ja nohuse M'i koju korke näppima, külmkapi sulama, ning istun nüüd kamina ääres jurtakohvikus, kus sülelastega emmed suure laua taga päevauudiseid jagavad.
Hommikuste polentakeetmiste, toidukarpide täitmise, salatitegude, tundidepikkuste metroosõitude, pikkade raamatukogutundide, joogairutuste ja kätekõverduste, akadeemiliste vigurjuttude, külalislektorite, tarkusetuleku peavalude ja skaibivideote sabakeerutuste vahel on vahepeal olnud veel:
Eddie Peake'i imeline "Forever Loop" Barbicanis. Ei mäleta millal tantsija pilk mind niimoodi endast välja on viinud. Be still my heart. See tüdruk mõjus nagu mõõk.
Tarantino "Hateful 8" 70 mm roadshow versioonis... Olime pisut kaugel, aga transporteerusime sellegipoolest. Morricone juubelikontserdile polnud kahjuks finantsrammu minna.... ohh.
Üks särav pärastlõuna, mil sõitsime jõelaevaga Greenwich'i, kus käisime Ülikooli/Thor 2 aladel, kuninglikus observatoorimis ja Meremuuseumis, aga köisraudteele enam ei jaksanud minna.
Esimene teadlik Brick Lane'i jalutus, sest E tahtis hipsterluse lätteid leida ja mina Whitechapel'i galeriid.
Massiivne Lumiere'i valgusfestival, mille tarbeks kesklinna liiklus suleti ja tuhanded taevassekiikavad huvilised välja ilmusid.
Euroopa noorte koolitus "Training Course on Creativity and Social Inclusion", mille tarbeks elasin nädal aega Chrystal Palace'i pargisüdames eriti tuttavlikult retros sportlaste ühikas ja tegelesin pingsalt oma suhtlemis- ning kuulamisoskustega. Kudusin ka lõpuks oma Norras alustatud kampsuni valmis.
Lapsepõlve lemmik ja suurim mõjutaja - Adrian Noble'i "Suveöö unenägu" (1996) lõpuks suurel ekraanil Barbicanis. Publik oli soe ja elav, ning lavastus palju mitmemõttelisem ja kirjum kui mäletasin...
Akram Khan'i "Until the Lions" Roundhouse'is, mida nägin liiga kaugelt, liiga narratiivi pärast muretsevalt, liiga pinges ja liiga piiratult, aga mille nägemise üle nüüd suurt uhkust tunnen. Roundhouse ise on võimas.
Päevane reis Stonehenge'i ja Bath'i - tuuline, vihmane, põgus ja pisut üksildane, aga väga ilus. Stonehenge'i ümbritsevad künkad olid ilmselgeid muistseid kalme üleni täis pikitud, maamärgid siit ja sealt ilmakaarest kulgesid kokku. Kivid olid tsemendiga plombeeritud ja ilm oli troostitu, ent lisas taevale teatraalsust. Sattusin teistest eemale ja teise bussi - sellest ajast alates hakkasime suhtlema järjest vähem. Londoni vahemaad tegid sotsiaalsuses omad korrektuurid. Korraga lõppesid ühised naljad.
Bath oli võluv, kohutavalt kivine, ja kohutavalt kenasid poekesi ja kohvikuid täis, millest ühessegi sisse ei astunud. Kujutasin ette, kuidas eriti moekad maa-aadli võsukesed Bathis puhkusel ja tänavatel end näitamas käisid, ning imestasin rooma termide järjekorra üle, mis ulatus üle kogu keskväljaku.
Kõikidel muudel aegadel oli muidugi töö ja kool.
E pildistas mu kodusadamat
Leidsime Tower Bridge'i täiesti kogemata. Vahel juhtub
%20and%20Ralph%20Fiennes%20(Halvard%20Solness)%20in%20The%20Master%20Builder%20at%20The%20Old%20Vic.%20Photos%20by%20Manuel%20Harlan..jpg)
